Leia reis

Palun sisesta Lähtekoht!

Palun sisesta Sihtkoht!

Palun vali väljasõiduaeg!

Tagasisõidu kuupäev ei saa olla varasem kui väljasõidu kuupäev!

Vabaduse kroonikud

Me mõtted on priid,
kes suudaks neid köita?
Kes vägev on nii,
et vangi neid heita?

 

Tallinnas Tõnismäel, Kaarli kiriku vastas, Toompea nõlval asub arhitektuuriliselt kaunis hoone. See on Tallinnas esimene hoone, mis ongi muuseumiks rajatud, 2000. aastate alguses. Selle avamisel lausus president Lennart Meri: „/…/ See on meie vabaduse maja ja ta peaks meile meenutama ainult ühte: kui nõrk ja habras on piir vabaduse ja vabaduse vastandi, ebademokraatia vahel. Nimetagem seda hoonet eesti vabaduse muuseumiks, see annab meile sihiku tulevikku. /…/” Sellest sündis okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu. Maja ette istutatud kaasik on memoriaal neile, kes ei ole Eestisse maetud ning peauksega on kujutatud raudset eesriiet, mille taha nüüd vabalt vaadata võime. Paradoksaalselt on kaunis maja ise klaasist ja seest väga valgusküllane – justkui juba iseeneses ood valgusele ja vabadusele, et võita pimedus ja rusumine, mida okupatsioonide ajad endaga kaasa tõid.

Vabamu on esimene muuseum, kuhu on integreeritud täislahendus ka erivajadustega inimestele – nii pimedatele, vaegnägijatele ja -kuuljatele kui ka ratastooliga liikujatele. Ikka selleks, et kõigil oleks vabadus muuseumis käia ja võimalus näitusest osa saada. Uuenenud Vabamus on näitusepind kaks korda suurem kui varem. Siin jutustatakse selgelt struktureeritud teemaruumide abil Eesti kujunemise lugu, okupatsioonidest vabaduseni. Soovituslik on kohe muuseumisse sisenedes võtta e-giid. See on uuenduslik nutirakendus, mis on loodud muuseumikülastajat abistama ja juhatab teid mööda loogilist rada ebainimlikkuse, eksiili, Nõukogude Eesti, argipäeva ja taastamise teemaruumidesse. Igas neist on ka lastenurk, kus mängu, sõprade ja perekonna abil õpetatakse ajalugu ka pere pisematele.

Vabamus ei leia ühegi eseme juures seinalt pikki tekste. Teave esemete kohta on koondatud e-giidi. Iga museaal on üles pildistatud ja selle kohta saab lugeda nutirakendusest.

E-giidiga saab seitsmes keeles kuulata lugusid ja mälestusi, mis käivituvad automaatselt õiges kohas, sh erinevate videoekraanide ees, ning lugeda teavet väljapandud esemete kohta. Jutustuste vahel kõlavad autentsed mälestused inimestelt, kelle suhe vabadusega on olnud erinev – need on ohvrid, täideviijad, kaasajooksikud, vabadusvõitlejad jt. E-giid on arutlevas vormis, et külastaja saaks muuseumi läbides kuulata ja kaasa mõelda.

 

Erakordse naise lugu

Muuseumi rajamine sai võimalikuks tänu annetustele ja usaldusele. Seal koondatud lood on muuseumile usaldatud – igaüks erakordne, valus ja võimas. Esimene liigutav lugu, mida Vabamus kohtan, on muuseumi looja, Olga Kistler-Ritso lugu. Ehkki eestlane, sündis Olga Ukrainas ja veetis suurema osa oma elust Ameerikas. Ta jäi ema ja isata kõigest 2-aastasena. Koos 7-aastase venna Aaduga jõudis ta imekombel Eestisse, kus ta sai veeta ilusa lapsepõlve armastavas kasuperes, läks Tartu Ülikooli ja lõpetas sealse arstiteaduskonna. 1944. aastal põgenes ta okupatsiooni eest ja oli sunnitud elama Saksamaal põgenikelaagris. Ta pidi oma arstiõpingud seal uuesti läbima, oma elu uuesti üles ehitama. Seegi ei jäänud viimaseks korraks. Saksamaalt põgenes ta Ameerikasse, kus läbis õpingud kolmandat korda. Sea elas ta oma ülejäänud elu. Eesti taasiseseisvudes tegi ta mitmeid annetusi, kokku u 3 miljonit eurot, esimese kodanikualgatusena loodud muuseumi rajamiseks – selleks, et me mäletaksime olnut ja ajalugu ei saaks korduda. Et keegi ei peaks enam kunagi läbi elama midagi sellist nagu tema.

Vabamus on kõikide siia panustanud inimeste lood talletatud igavikku. Et see on just vabaduse muuseum, tulevad meelde Juhan Liivi sõnad: „Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta.” Muuseum on juba esimeses saalis täitnud oma otstarbe. Olen tänulik, et need lood mulle pelgalt lugudena, väga uskumatute lugudena kõlavad – see näitab vaid seda, kuivõrd õnnelikud oleme omas ajas, et ei ole pidanud tundma ega nägema midagi sellist, mis toona oli paljude inimeste reaalsus. Olga soov on täitunud.

 

Sündinud koos vabariigiga

Kohe näituse alguses kohtame nelja 100-aastast inimest: Magda, Isidor, Linda ja Liidia. Ei ole palju neid, kes oleksid sama vanad kui meie vabariik. Ehkki nad kõik on Eestis elanud ja näinud siin erinevaid aegu, on nende kõigi lood ja käidud rada väga erinevad. See on justkui siinse rahva peegel. Magda oli 31-aastane kui ta metsavendade abistamise eest Siberisse saadeti. Koju jäi maha tema seitsmeaastane tütar, kes jooksis emale järele ja hüüdis: „Ema, võta mind ka kaasa!”, kuid seda ei lubatud. Magda veetis Siberis üheksa aastat käsitsi igikeltsa sisse vundamendiauke kaevates ja raudteed ehitades.

Isidor on juut, kes on kogu elu Eestis elanud. Eesti oli 1942. aasta alguseks esimese ja ainsa Saksamaa kontrolli all oleva riigina kuulutatud judenfrei’ks ehk juudivabaks. Isidor on üks vaid neljast või viiest juudist, kes Teise maailmasõja ajal Eestisse jäädes eluga pääses. Tema elu päästmiseks riskisid päästeinglid Uku ja Eha Masing oma eluga. Isidor on palunud, et pärast tema surma puistataks tema tuhastatud põrm nende haudadele lillede väetiseks.

Nii Isidor, Magda, Linda kui ka Liidia on vaatamata läbielatud õudustele helgelt meelestatud. Elutargalt räägivad nad andestamisest, tahtejõust ja lootusest. Viimane on ainus, mida ei suuda murda ükski võim.

 

Sõna ja mõtte jõust

Ebainimlikkuse teemaruum on esimene ja kõige süngem kogu Vabamus. See kõneleb ajast, mil kogu Euroopa oli kurjuse küüsis. Sümboolselt on teemaruum kujundatud loomavagunina. Sellisena, milles viidi tuhandeid inimesi Siberisse elama või sunnitööle. Need on oma olemuselt kaks erinevat asja – see saab näitusel hästi selgeks. Siberisse asumisele saadetud inimesed elasid viletsuses, kuid nad võisid endale ehitada kodu, suhelda teistega ning mingil viisil luua endale seal elu. Sunnitööle saadetuid koheldi siiski kui vange. Nad ei saanud oma töö eest tasu ning neil ei olnud kodusid ja nad pidid elama vangilaagris.

Seintel leidub mitmeid kirju ja esemeid, mis on küüditatutelt või nende perekondadelt kogutud. Need on sügavalt isiklikud ja jutustavad juba iseeneses meile kellegi teest. Näiteks leidub seal Hiiumaalt küüditatud kooliõpetaja Liisi kasetohust meisterdatud sünnipäevakaart oma tütrele Ehale. Kasetohust oli see meisterdatud seetõttu, et Siberis polnud tihti ka kõige lihtsamat kirjapaberit. Inimesed pidid ise meisterdama käepärastest vahenditest sukanõelu, tööriistu ning ka kirjapaberit.

Väga liigutavad on ühe ema, Ilse päeviku lehed. Ilse ja tema mees viidi Siberisse kui nende poeg Vello oli vaid kolmenädalane. Viimasel hetkel õnnestus Ilsel anda laps oma õe hoole alla. Pikalt ei teadnud ta, mis neist sai. Muuseumis kuvatav emotsionaalne päevikuleht on pärit 12. detsembrist 1944, mil Ilse sai lõpuks õelt kirja. Ta kirjeldab emotsionaalselt kirja, millest sai teada, et õde oli koos beebiga 1944. aastal USAsse põgenenud ning lapse seal üles kasvatanud. Ilse kohtus pojaga taas 1969. aastal laulupeol, kui Vello oli juba 28-aastane.

Teiste kirjade seas on ka vang Rudolfi kasetohule kirjutatud mõtteid: „Vabastame vaimu kehast ja ta vabaneb ajast ja ruumist. Ei ole minevikku ega tulevikku, on vaid igavene eksistents.” Need miniatuursed kroonikad olid üks moodus, mis aitas säilitada inimlikkust ebainimlikes tingimustes. Need annavad ka täna aimu, kuivõrd tugev on sõna ja mõtte jõud.

Ka vanglas ja vaevas
neil lahti on taevas.
Kõikvõimsad me nii –
me mõtted on priid.

 

Lootus annab jõudu olla

Järgmine teemaruum, mille juurde e-giidi abil liikudes jõuan, räägib eksiilis viibitud aastatest. Jutustab nende inimeste lugusid, kelle ainus valik võõrvõimu käest pääsemiseks oli hakata pagulaseks – jätma surmahirmus oma kodumaa, lähedased ja kogu oma maise vara. Just nii nagu muuseumi asutaja Olga või nüüdseks juba 100-aastane Linda oli sunnitud tegema.

Põgeneti tervete peredega. Paljud arvasid, et minnakse vaid korraks ning kohe-kohe naastakse kodumaale tagasi. Nii arvas ka toona 14-aastane Urve, kelle kott matemaatikaõpikutega on muuseumis eksponaatide seas. Ta ei tahtnud õpingutes klassikaaslastest maha jääda ega aimanud, et jääb Rootsi elama järgmiseks pooleks sajandiks. Paljudel õpikulehtedel on näha merevee jälgi.

Vabamus on ka Olga Kistler-Ritso riidest kott (ese nr 39), mille oli talle õmmelnud kasuema. 1944. aastal põgenes Olga koos sõbranna perekonnaga Saksamaale ja sealt 1949. aastal USAsse, kus ta avas silmakirurgia praksise. Riidest koti annetas ta muuseumile selle avamisel. Ta oli seda hoidnud alles 60 aastat.

Eksiilis viibides moodustasid eestlased ulatuslikke võrgustikke üle kogu maailma. Lootus, et kodumaa saab kord taas vabaks, andis neile jõudu. Just lootus ajendas neid korraldama ühiseid laulupidusid ka välismaal, looma koole väliseestlastele, hoidma kokku, teineteist toetama ning kõige kiuste säilitama eesti keele.

 

Absurdinostalgia

Nõukogude Eesti teemaruum on ulatuslik – pea 50 aastat kestnud okupatsioon algas järsult ja valusalt. Mitmed mälestused sellest ajast on absurdsed ja isegi koomilised. Näiteks mäletas 100-aastane Liidia, kuidas tema kodus Hiiumaal niideti hein küll ära, kuid loog jäeti maha vedelema, sest Nõukogude Liidu plaanimajanduses ei olnud heinakoristust ette nähtud. Oli ainult niiduplaan.

Nõukogude ajal koondusid ka vastupanuliikujad ehk metsavennad. Eksponaadina on väljas mitmeid sümboleid ja ka relvi, mille nad ise valmistasid. Nende süsteem oli ulatuslik, alustades elamistingimustest kuni kodeeritud sõnumite edastamiseni. Metsavend Alfred mäletab, kuidas sõber Rūdi teda mürgitas. Mäletab pisaraid, mis mööda tema põski voolasid, kui Alfred uimaseks jäi ja pilt silme eest kaduma hakkas. Ei olnud haruldane, et seitse aastat metsavendadele ustav olnud sõber neid järsku reetis ja NKVD-le üle andis. Jah, võim sundis inimesi tegema koletuid asju ja ebainimlikke valikuid. Tihti olid need ajendatud nende endi või nende lähedaste ähvardamisest, piinamisest ja soovist neid päästa. Seda nii Saksa kui ka Nõukogude okupatsiooni ajal. See on üks peamiseid sõnumeid, mille Vabamust endaga kaasa võtan. Inimesed ei ole sündides halvad. Ekstreemsetes tingimustes ei ole tihti häid valikuid – keegi ei soovinud olla ühe või teise koletu režiimi poolt. Pahatihti oldi sunnitud valima halb, et olla veel hullema vastu.

Nõukogude Eesti teemaruumis leidub omajagu ka lõbusalt nostalgilist äratundmist. Seda on näiteks Vabamusse ehitatud nõukogudeaegse korteri köök. Tundsin ära tuttavad köögikapid. Vanaemal oli ka samasugune telefon! Ja arsti juures käies oli seal sarnane konarlikult kulgev lift. Ka uuele põlvkonnale on siin põnevat tegemist – näiteks saavad lapsed siin virtuaalreaalsuslahenduse abil ehitada oma toa.

Ehkki minu teadvuses okupatsiooniaega ei ole, on paljud toonastest argielu elementidest endiselt meie ümber ja lapsepõlvest tuttavad. See koletu defitsiidiaeg on nüüdseks lapsepõlvenostalgia. Olgugi et viimase okupatsiooni lõppemisest on möödas juba ligi 30 aastat, on ka need „värsked” lood mäletamist väärt.

 

(T)ärkamise aeg

Viimane teemaruum – täpsemalt, terve korrus – on pühendatud taastamisele. Siin räägivad oma lugusid vabaduse taastamise protsessist Marika, Merca, Enno, Vladimir, Mare, Jaanus, Lagle jpt. Olulised inimesed, kes astusid julgeid samme. Olulised inimesed, nagu kõigi meie vanemad ja vanavanemad. Siin on mälestused fosforiidisõjast, feminismist, lõimumisest, esimesest ametlikult heisatud lipu kandmisest, Hirvepargi aktsioonist ja leidlikkusest ärevate aegade tuules. Kõigest sellest, mida kannustas soov end vabalt väljendada. Siin on mälestused 600-kilomeetrisest katkematust inimketist, mis kulges läbi Eesti, Läti ja Leedu.

Kuulates muuseumis e-giidist iseseisvuse taastamise aegseid lugusid ja vaadates alla Kaido Ole skulptuurile vabadusest, julgustatakse ka külastajat sel teemal spekuleerima. Mida tähendab meie jaoks vabadus? Vabamu püsinäitus „Vabadusel ei ole piire” kätkeb küll eestimaalaste lugu, kuid kannab endas sõnumit, et vabadusiha ei ole omane ainult meile ja seda ei tohiks unustada ka täna. Meie rahva lugu on eelkõige näide vabadusest, lootusest, andestamisest ja inimlikkusest.

Meis enestes kõik,
kas hea see või paha.
Me süda ja silmad,
need loovad maailma.
Kõikvõimsad me nii –
me mõtted on priid.

 

Tekst: Kadri Eisenschmidt; saksa tudengilaulu sõnad August Anni