Leia reis

Palun sisesta Lähtekoht!

Palun sisesta Sihtkoht!

Palun vali väljasõiduaeg!

Tagasisõidu kuupäev ei saa olla varasem kui väljasõidu kuupäev!

Bussijuht Julija Nikolenko: «Elu on teekond»

Julija Nikolenko, Lux Expressi rahvusvaheliste liinide bussijuht

Inimesed, kes armastavad seda, mida teevad ning teevad seda, mida armastavad: ilma nendeta oleks maailmas vähem turvalisust, kindlust ja soojust.Ta ei olnud lihtsalt selline, nagu tunneme teda täna. Miks? Lugege Lux Expressi rahvusvaheliste liinide bussijuht Julija Nikolenko intervjuut ja teie mõistate kõike ise.
– Millal ja kuidas olete sattunud siia tööle?
– Kodulinnas Narvas (veel enne seda kui hakkasin bussijuhiametit õppima) ma vaatasin alati rahvusvaheliste reiside busse ja unistasin tööst Lux Expressis. Umbes kolm aastat tagasi alustasin töö linnasisestel liinidel. 2017. aasta juuni alguses asusin omandatud kogemusega tööle rahvusvahelistele reisidele ja hakkasin sõitma kõrgeima mugavuskvaliteediga bussidega. Kõik oli nagu muinasjutus: minu unistus täitus, ma olin lihtsalt eufoorias.
– Kuidas kujunevad töösuhted kolleegidega?
– Ma sattusin puhtalt meestest koosnevasse kollektiivi. Mõned suhtusid minusse nagu väikesesse tüdrukusse, kes siia pikaks ajaks ei jää, sest töö on tõepoolest raske. Kuigi ajaga kujunes meil väga sõbralik ja abivalmis meeskond, oleme alati valmis üksteist aidata. Selliseks sõbralikuks muutus meie kollektiiv paar aastat tagasi, kui pidasime üheskoos meie professionaalset pidu, so Autojuhtide päev. Enne seda sõprutsesime ja suhtlesime peamiselt oma baasi sees: eesti baas eraldi, läti baas eraldi jne. Aga pärast seda päeva tekkis meil selline ühine erinevatest riikidest inimestest koosnev meeskond. Me ei küsi ainult nõu üksteiselt, vaid õnnitleme üksteist pidupäeva puhul ka, olgu see aastavahetus, sünnipäev või pulmad.
– Töö ei ole tõesti kõige lihtsam – nii füüsiliselt kui ka psühholoogiliselt. Kuidas Te hakkama saate?
– Ma tunnen kõrget vastutust, eriti kui on bussis lapsed. Võib olla see on emainstinkt: lapsed – see on kõige tähtsam. Sama tunne ka ealistega. Ma üritan neid alati aidata ning nende naeratus pakub minu hingele rõõmu. Ning kui nemad tunnevad end nagu kodus, lõõgastuvad, kui õnnestub luua nende südametes meelerahu, siis sõidan ka mina rahuliku südamega.
– Kas Teile meeldib vabal ajal reisida?
– Ma reisin väga palju, sealhulgas ka autoga. Minu sees elab seikleja, kes ei ole veel piisavalt palju reisinud. Sellepärast igal vabal hetle võtan autot, poja ja sõidan näiteks Peterburi.
– Teile nii meeldib roolis olla?
– Ma ei ütleks, et armastan roolis olla… Lihtsalt teekond – ta on nagu elu minu jaoks. Nagu Tatjana Ovsijenko laulus: «Meie elu on kiirtee, kiirtee, mis sama pikk kui elu».
– Millisena näete oma tulevikku, ütleme viie aasta pärast?
– Elu on ettearvamatu, ei tea kunagi kuhu satud. Kuid ilma bussita ei saa ma oma elu kujundada, vähemalt lähima viie aasta jooksul. Ma lihtsalt ei tea, millega võiks seda tööd võrrelda. Kui inimesed töötavad kontoris, siis nemad teavad, milliseks iga nende päev kujuneb. Mul on aga tööpäevad alati nii erinevad, et minu töö ei väsita mind. Ma ei räägi muidugi füüsilisest väsimusest, see on olemas ja see on loomulik asi. Ma räägin läbipõlemisest, seda ei juhtu.

Intervjueeris Anton Popov (Media Station OÜ, pardaajakiri Direction kevad 2019)